Magistriõppe cum laude lõpetanud Liis Kikas: õigusteaduskond teeb õiget asja ja seda väärtustatakse

Õigusteaduskonna magistriõppe cum laude lõpetanud Liis Kikas oma kõnes magistriastme lõpuaktusel Tartu Ülikooli aulas:

Siinkohal lõputu tänu meie õppejõududele – nii neile, kes andsid loenguid kui ka neile, kes juhendasid seminare. Aitäh meie õppekorraldusspetsialistidele ja teistele nii-öelda nähtamatu töö tegijatele, kes kindla taustajõuna aitasid ülikooli köögipoolega toime tulla. Suur tänu ka praktikaprogrammide pakkujatele avalikus sektoris ja erasektoris; võimalusele osaleda harjutuskohtuvõistlustel kodus ja võõrsil ning olla teises riigis vahetusüliõpilane. Tänu nendele mitmekülgsetele võimalustele oli ülikooliaeg eriti meeldejääv.

Ius est ars boni et aequi. Õigus on headuse ja õigluse kunst. Omandatud haridusega saame teha väga palju head. Ja usun, et oma tööd tehes jääme siiski inimlikuks, nii et õhtul saame rahuliku südamega endale peeglis otsa vaadata.

Liis Kikase kõne magistriastme aktusel viibijatele 18. juunil 2024 Tartu Ülikooli aulas:

Austatud rektor, õppejõud, lõpetajad, vanemad, siinviibijad!

Lõpetame ülikooli keerulisel ajal. Nii Euroopa kui ka maailm on täna täiesti teistsugused, kui need olid siis, kui viis aastat või kauemgi aega tagasi bakalaureuseastmes Näituse 13a ruumi nr 101 kogunesime ja üritasime aru saada, millesse end seganud oleme. Koroonakriis, energiakriis, aina süvenev kliimakriis, Venemaa agressioon Ukraina vastu.

Eriti just viimane on pannud küsima, et mis on see õigusteadus, mida me õpime? Kas õigus on üldse olemas? Kas riikidevahelised õiguslikult siduvad kokkulepped üldse tähendavad midagi või on lepingud üksnes tähtede rivi paberil, mis on nalja pärast kirja pandud ja mida vaid rumal sinisilmselt usub?

Mis sest, et maailm meie ümber pidevalt ohtlikus suunas oluliselt muutus, elasime meie õigusteaduskonnale. Töötasime läbi märkimisväärse hulga kohtulahendeid, kommentaare ja varasemate aastate tudengite konspekte. Kuulsin, et sõltumatud välismaa teadlased avastasid, et elu juuratudengina võib olla kitsas plaanis raske, kuid suures plaanis väga põnev. Nii palju on teemasid, kus kindlat vastust ei olegi.

Vahepeal oli tunne, et Iuridicumi klassiruumides võiks olla suur loosiratas. Tudeng küsib küsimuse ja seejärel keerutatakse koos loosiratast, kus võimalikud vastusevariandid on ,,selles osas kohtupraktika puudub“, ,,eks selle kohta võiks doktoritöö kirjutada“ või vana hea ,,oleneb olukorrast“. Eeltoodu ei ole kuidagi etteheide õppejõududele, vaid hoopis silmapilgutus kaastudengitele, et meie erialal on nii palju põnevaid küsimusi, mille vastuse kujundamiseks on meil ülikoolist omandatud tööriistakomplekt olemas.

Parafraseerides üht tuntud filmitsitaati: ,,Meie ülikoolilaulul on olnud palju ilusaid loengusalme, kuid refrääniks jäid ikkagi eksamid“. Vahel sai end lausa süüdi tuntud, kui hingasime, sest hingamise asemel oleks võinud õppida keskkonnaõigust või tsiviilkohtumenetlust. Kuid oh seda kergendust ja rõõmu, kui nii mõnigi võimatu ja „kindla F-na“ tundunud eksam seljatatud sai ja sammhaaval 120 ja rohkemgi EAP-d täis tiksus.

Hea sõna ja positiivne tagasiside ÕIS-is on abiks ikka, kuid ÕIS-i tagasiside ettenäitamisel poes leiva ostmiseks müügilepingut VÕS § 208 lg 1 mõttes ei sõlmi. Täiskohaga õppejõudude palkamine ning süsteemse õppejõudude järelkasvu tekitamine vajab raha. Tänasel päeval on märkimisväärselt palju õppejõude, kes võtavad oma põhitöö kõrvalt aja, et tulla ja jagada oma teadmisi. Ülikoolis õpetamine on kujunenud suure missiooniga õhinapõhiseks tööks. Aga see ei tohiks nii olla. Praegu veel õhinat jätkub, eks näis, mis seis mõne aja pärast on.

Raha teemal jätkates. Kahe tuhande kahekümne teisel (2022.) aastal asutati endise riigikohtuniku Henn Jõksi auks temanimeline mälestusfond, mis toetab Tartu Ülikooli õigusteaduse üliõpilaste õpinguid ja teadustegevust. Tegu on väga tänuväärse annetuste põhjal toimiva ettevõtmisega. Ma arvan, et loodud fond pole austusavaldus mitte üksnes riigikohtunikule, vaid kogu õigusteaduskonnale. Õigusteaduskond teeb õiget asja ja seda väärtustatakse.

Ka meediast on näha, et õigusega seonduvat hinnatakse kõrgelt. Kes juba käib kohtus; kes hoiatab, et läheb kohtusse. Kohati jääb tunne, et kohtumaja on eestlaste uus püha hiis. Esmalt teed ohverduse, makstes riigilõivu ja seejärel loodad peale kohtunikest jumalatele menetlusdokumentide esitamist saada kaitse ja õnnistus.

Vaidluste ennetamiseks ja menetlusdokumentide koostamiseks hakatakse üsna pea ka tänaste lõpetajate otsa vaatama. Ius est ars boni et aequi. Õigus on headuse ja õigluse kunst. Omandatud haridusega saame teha väga palju head. Ja usun, et oma tööd tehes jääme siiski inimlikuks, nii et õhtul saame rahuliku südamega endale peeglis otsa vaadata. Niiviisi tagame oma teadmiste, oskuste ja väärtuste pagasiga, et õigus on olemas ja et lepingud pole üksnes tähtede rivi paberil, vaid kui lepinguid sõlmitakse, sest neid ka täidetakse.

Mõned sõnad tervituseks ka rahvusvahelise õiguse ja inimõiguste ning infotehnoloogiaõiguse õppekava lõpetajatele. Suur rõõm on näha kui rahvusvaheline seltskond on neid õppekavasid lõpetamas. Kui palju põnevaid arutelusid võis teil tänu oma taustale ja kogemustele olla. Kui häid ülemaailmseid kontakte te saite. Õppimine välismaal on põnev ja hirmutav samaaegselt. Võõras keel, võõrad kombed ja poodide sooduskaartide süsteem on ka täiesti teistmoodi kui koduriigis. Imetlen teie julgust tulla välisriiki või vähemalt võõrkeeles õppima ning ettevõetu edukalt lõpuni viia. Suurepärane töö!

Lõpetajate nimel täname kõiki oma fänne ja toetajaid!

Helget teed meile minna!